Betooni hooldamisel kasutatakse sageli looduslikku säilitamist ja auruga kõvenemist. Esimene meetod viitab plastkile pihustamisele betooni kaitsmiseks või betooni kasutamiseks betooni kõvendamiseks. Kõrgema temperatuuri ja niiskusega keskkondades kiirendab betoon kõvenemist. Auruga kõvenemine on betooni kasutamine betooni asetamiseks auru ja õhuga täidetud segusse või auruga täidetud kõvendusruumi.
Teatud niiskuse ja temperatuuri tingimustes betoon normaliseerub või kiirendab kõvenemist ja suurendab tugevust. Seega, kui betooni tahetakse kõvendada, tuleb see kunstlikult valada.
Meetodit, mille käigus kaetakse betoon põhukardinate ja muu taolisega ning seejärel piserdatakse vett, et see püsiks niiske, nimetatakse puistamisvee konserveerimiseks. Erinevat tüüpi tsemendi kõvenemisajad ei ole samad, seega pöörake tähelepanu kastmise arvule ja ajale. Pihustusplastkilet kasutatakse tavaliselt kõrghoonetes ja suure pindalaga betoonkonstruktsioonides. Vinüülkloriidvaigu plastlahust pihustatakse betoonpinnale pihustuspüstoli abil, et moodustada betooni pinnale õhku mitteläbilaskev kile, mis isoleerib õhku ja takistab vee tekkimist. Osade aurustumine tagab tsemendi normaalse hüdratatsiooni ning õhku mitteläbilaskev kile langeb pärast kõvenemise lõppu iseenesest maha.
Auruga kõvenemise mõju on seotud betooni seismisaja, kütte- ja jahutuskiiruse, kõvenemistemperatuuri, konstantsel temperatuuril kõvenemisaja ja suhtelise õhuniiskusega enne auruga kõvenemist. Kui need aspektid on hästi tehtud, säilib betoon hästi.
Kui pärast betooni valamist on palav ilm, on õhuniiskus liiga madal ja betoon ei kõvene õigeaegselt. Tsemendiosakesi ei saa korralikult hüdreerida ja neid ei saa muuta stabiilseteks kristallideks. Haardumine ei ole nii hea kui tavalisel hüdreeritud betoonil, mistõttu ilmuvad helbed või pulbrid. Maha kukkuma.